Sibul "Wolska"

* Sibulate põllumajandustehnoloogia.
Sibul eelistab neutraalse reaktsiooniga viljakaid, kergeid liivsavi või saviseid tšernozeme (ei talu happelist mulda ega värsket sõnnikut).
Parimad eelkäijad: kurk, kapsas, tomat, kartul ja kaunviljad.
Sibulakomplektide kasvatamisel külvatakse seemned sügisel või varakevadel (niipea kui pinnas lubab) harjadele, kuhu tehakse sooned (iga 10-15 cm järel). Seemned külvatakse maasse 1-1,5 cm kaugusele, 1,5-2,0 cm sügavusele. Pärast külvi on muld veidi tihendatud.
Sügisel külvamisel multšitakse read huumuse ja turbaga. Komplektid eemaldatakse kohe, kui lehed hakkavad kollaseks muutuma ja lamama.
Sibulat kasvatades külvatakse seemned varakevadel reavahega 20-30 cm, külvisügavusega 1,5-2,0 cm. 2-3 pärislehe faasis harvendatakse põllukultuure taimede vahel 3-4 cm kaugusel. Vajadusel väetada. Söötmiseks kasutatakse kompleksset mineraalväetist NPK. Alates juulist lõpetatakse väetamine ja kastmine.
Eestis kasvatatakse sibulat sageli komplektidest. Selle istutamine toimub mai esimesel kümnel päeval, sest varasemal istutamisel võivad sibulad tulistada. Sibulad istutatakse mitte rohkem kui 1 cm sügavusele ja on oluline, et kael ei oleks mullaga kaetud. Sibulakomplektid istutatakse ridadena, mustri järgi ridade vahele 20-25 cm, sibulate vahele 5-10 cm.
Lehtede kasvuperioodil on sibul väga nõudlik mulla niiskuse suhtes ning sibula valmimine toimub paremini kuiva päikesepaistelise ilmaga, mistõttu kastmine lõpetatakse 3-4 nädalat enne koristamist.
Kasvuperioodil toimub mitu söötmist:
- lehtede kasvu alguses - lämmastik-fosforväetised koguses 15-20 g 1 m² kohta;
- vedelad orgaanilised väetised: hobusesõnnik (1:10), mullein (1:6), linnusõnnik (1:20);
- sibulate kasvuperioodil väetage fosfor-kaaliumväetistega 15-20 g 1 m² kohta.
Väetamisel on oluline arvestada, et liigsed lämmastikudoosid põhjustavad taimehaiguste sagenemist ning sibulad lähevad lahti ja säilivad halvasti.
Sibulate koristamisega saab alustada siis, kui üle 30% lehtedest muutub kollaseks ja kukuvad maha.